Karsklased, joodikud ja muud stereotüübid

Jaanuaris sattus tuttavate kaudu minu huviorbiiti TESA Alkoholi kättesaadavuse, tarvitamise ja hoiakute uuring. Kuna uuring oli küllaltki värske (november 2016) ning kattus nii minu alkoholipoliitika huviga, kui ka hetke töökohaga teenindajana, siis otsustasin pilgu peale visata.

Uuringut silmitsedes jäi kohe alguses silma tõsiasi, et kolm Tartu suurt gümnaasiumi (Tamme, Poska, Treffner) olid keeldunud uuringus osalemas. See fakt iseenesest on kurb, sest kas tõesti ei leia koolid veidikene aega oma õpilaste õppekavast, et lasta neil vastata mõnedele küsimustele. Endas negatiivsete emotsioonide mitte üles kiskumiseks ei tahaks ma pikemalt jääda spekuleerima kas põhjusteks mitte osalemisel oli: „Alkohol, mis alkohol, meie õpilased isegi ei tea mis on alkohol!“, „Probleemid alkoholiga, meie koolis ei ole õpilasi kellel oleks probleeme alkoholiga.“ või midagi muud.

Teine küsimus mis mul pseudoteadlasena (sest mul pole lõpetatud kõrgharidust) uuringut lugedes tekkis oli uuringu läbi viimise meetodi kohta. Mainitud on et uuring viidi läbi koolitunni ajal ning et küsitleja viibis klassis, AGA kas ka aineõpetaja, klassijuhataja või mõni muu õpetaja viibis sellel ajal klassis. Kahjuks ei suuda ma varukast välja tõmmata teadusuuringuid mis minu arvamust kinnitaks, kuid olles ise käinud koolides natukene rääkimas alkoholi teematikal ning meenutades enda kooliaega, siis igasuguste väliste esineja kuulamisel ning ka küsimustike täitmisel olen täheldanud ning mäletan ka enda käitumises soovituslikke suundi. Nimelt näiteks mina põhikooli ajal, õpetaja klassis olles tunnetasin (alateadlikult) pilku oma kuklas (isegi kui tegelikult paiknes õpetaja klassi ees) vastasin kohati pigem nii nagu eeldasin, et korralikult noorelt/lapselt oodatakse, mitte nii nagu tegelikult tunnetasin või olukord oli. Seega ei hakka ma spekuleerima et uuringu tulemuse võivad olla kallutatud ning tegelikult on olukord veel hullem, kui vastajad on märkinud vaid pigem märge tuleviku jaoks, mida võiks kirja panna või mida jälgida läbi viimisel.

Jõudes uuringus noorte hoiakuteni, siis tabas mind kohati raev ning „Vietnam Flashbacks“.

Joonis 1. Raev

Miks, tee küsite? Because some attitudes don't make any sense! (Mõned hoiakud ei ole absoluutselt loogilised?!  Ma ei isegi ei kavatse pikemalt peatuda, tõsiasjal, et vaid 43% noortest keskmise vanusega 17 aastast nõustus väitega: „Minuvanused noored ei tohiks üldse alkoholi juua“. Kuigi selles vanuses alkoholi joomine on moraalitu, tervist kahjustav ja üllatus-üllatus ebaseaduslik! Eks mõelge siis ise, aga tegelikult tahan pöörduda väite juurde, mis minuni on jõudnud oi-oi kui tihti.

Joonis 2. Alkohol = Lõbus pidu?

Vaid 72% 15 aastastest ja 43% 17 aastatest küsitletutest noortest ei nõustu väitega: „Kui seltskonnas juuakse alkoholi, on pidu lõbusam“. Ehk siis 57% 17 aastatest ja 28% 15 aastatest seostab lõbusa peo ja alkoholi! KUS KOHAST SEE STEREOTÜÜP TULEB!

Joonis 3. WTF, miks seostavad üle poolte 17 aastadest lõbusa peo ja alkoholi?!

Kujutage nüüd ette, sa oled laps. Terve su elu on sulle korraldatud sünnipäeva ning ise oled käinud sünnipäevadel ja pidudel tordi, õhupallide, koogi sõprade, seiklusparkide, loomaaeda, bowlingu saalide, klounide ja ma ei tea kuhu iganes veel vanemad oma lapsi sünnipäeva puhul viivad või mida neile sünnipäevaks organiseerivad ning siis ühel hetkel mõtleb laps/noor: „F*ck that/P*rse sellega, see on igav! Ma tahan ennast täis juua! Vot siis on äge!“ Kus kohast see tuleb?! Vanemate eeskuju?! Laps/noor nägi oma lähisugulasi pärast järjekordset „süldipidu“ hommikul okseloigus ärkamas ja mõtles: „Voh võimas, ma tahan ka! Kõik elus senikogetu kahvatub selle kõrval!“  On seal mõju ka eakaaslastel? Kuid on nemadki siia maailma sündides puhtad lehed, kelle väärtushinnangud alles kujunevad elu jooksul. Alkoholi tööstus, reklaamitööstus, alkoholist läbi imbunud ühiskonna liikmed, kes iganes on selle tulemuseni jõudnud „Aitäh teile“, „head tööd“ olete teinud!

Joonis 4. Keskmine Eesti süldipeo öö/hommik. (Kaader videost: Tujurikkuja 4 K.I.T.T.)

                Kui nüüd natukene maha rahuneda ja kriitiliselt mõtlema hakata, siis kus kohast ikkagi tulevad need stereotüübid? Tegelikku inimese toimimisega pole neil ju midagi pistmist või on? Kaine inimese jalad pole ju põranda külge naelutatud, et ta tantsida ei saaks, huuled pole ju kinni õmmeldud, et rääkida ja naerda ei saaks? Võiks ju öelda, et inimene kes pole võimeline sotsiaalne, seltskondlik ja ülevoolav olema ilma alkoholita on lihtsalt arg ja saamatu? Kas sellist inimest ka alkohol raviks? Oma alkoholiga katsetamise perioodist mäletan, et mind isiklikult muutis alkohol veelgi antisotsiaalsemaks ning pidin lihtsalt õppima olema seltskondlik, erinevate hobide ja kogemuste kaudu. mitte „ravima“ seda alkoholiga.  Sellest pärineb ka minu imestus Kaarel Tarandi hiljutise artikli üle, kus ta ÜHE teadusartikli abil sidus alkoholi tarbimise ja kõrge sotsiaalsuse. Huvitav kui purjus ta oli, kui ta selle kirjutas? Kui nüüd sarkastilised teravmeelitsemised kõrvale jätta ning hakata mõtlema kus ta selle kirjutas (Õpetajate Lehes) ja selles tulenevalt kes on teoreetiliselt selle artikli peamine publikum (õpetajad), siis tekib küsimus, et mis oli tema eesmärk? Peale üleüldise vaenuliku tooni üles näitamise seadusmuudatuste läbisuruja Ossinovski suhtes, kirjutab ERM-i juhataja, avalike ja välissuhete juht õpetajatele suunatuna kui halvad on uued tulevased alkoholi piirangud?! Mida peaksid sellest õpetajad arvama, õpetajad kes on peamine riigi poolne tööriist noortele elutervete väärtuste õpetamisel?

                Tulles alkoholilt natukene laiemale mänguväljale, siis väidan jällegi oma kogemusele rajanedes, et ka näiteks tubakaga on olnud/on senini sarnased tendentsid. Näiteks pidudel kus olen käinud ning pärast järjekordset nahka märjaks ajavat tantsusessiooni, õue värsket õhku hingama ja maha jahtuma minnes, olen saanud tuttavadelt repliike, et mis sa siin teen, sa ju ei suitseta. Isegi selliseid tuttavaid olen kohanud, kes ütlevad et muidu nad üldse ei suitseta, aga peo ajal on ju veider õue minna niisama. Kes selle paika on pannud, et ilma suitsetamata ei tohi klubist/pubist/ muus meelelahutuskohast välju?! Samas, artikkel suitsetavadest ministritest tõi välja, et isegi tähtsate ninade seas on suitsetamine populaarne sotsialiseerumise meetod. Mine võta kinni kus sellised hoiakud siis tulevad ning miks nad teatud osa inimestele külge jäävad ja levivad nagu gripp talvel. Õnneks on suitsetamine muutunud veidi rohkem taunimisväärseks Eestis kui ta seda varem oli ja ka taunimisväärsemaks võrreldes alkoholi tarbimisega. Osalt tuleb tänada just piiranguid, mis viimase kümnendiga kehtestatud on, suitsetamise keelustamine paljudes firmades ja avalikes asutustes, reklaami kaotamine jne. Hea näide kõigile alkoholireklaami kaitsvatele „ristirüütlitele“, et väide piirangute olematust mõjust ei pea vett.

Joonis 5. Kas suitsetamine on muutunud vähem aktsepteeritavaks/populaarseks tänu viimastel aastatel kehtestatud piirangutele?

                Tuues veel natukene kurbnaljakaid näiteid karskusest ja alkoholiga või alkoholita pidutsemisest, siis tõele au andes olen ma saanud vähemasti enda jaoks vägagi küsimusi. Näiteks on minult küsitud: „Kuidas sina/karsklased pidutse(va)d?“ See kõlab alatooniga nagu pandaks karskus justkui ühte patta puuetega. Umbes kui sama inimene küsiks pimedalt: „Kuidas sa näed?“ või kurdilt: „Kuidas sa kuuled?“, seal samas justkui vaikselt eeldades et vastuseks tuleks: „Ei ma/me ei pidutsegi.“ Nagu ma juba enne välja tõin, alkoholi mitte tarvitamine ei takista mitte kuidagi, mitte midagi tegemast. Pärast mõningast hämmingut sellise küsimuse ees saan ma vastata: „Täpselt sama moodi kui kõik teised inimesed, lihtsalt ilma alkoholita!“ Tekib tahtmine küsida sellistelt inimestelt, et nimetage mulle palun üks tegevus/emotsioon/seisund peale joobes olemise mida ei ole võimalik teha ilma alkoholita?! Kui keegi oskab mulle ammendava vastuse anda viimasele küsimusele, siis ma olen nõus talle ühe kohvi välja tegema!

Joonis 6. Karskete noorte värvipidu 2016 Poolas toimunud suvelaagris. 

Kas ja kes on ikkagi põhilised selliste valestereotüüpide tootjad? Kas pole ka karsketel/mõõdukatel inimestel seal mõnikord süüd? Toon jällegi ühe päriselu näite. Ühel MTÜ Juvente üritusel korraldati ajurünnak, et mis meie liikmetel ja sõpradel seostub karskusega. Ühe kodaniku esimeseks vähestest sõnadest mis ta paberile pani oli: „nohkarid“. Nohik ehk antisotsiaalse, ujeda ja ara inimese sünonüüm. Kohati kahjuks karsked ja ka mõõdukad inimesed, eriti just nooremaealised panevad ise ennast vabatahtlikult sellesse stereotüüpilisse kasti. „Kuna ma ei tarbi alkoholi järelikult olen igav, järelikult on minu elus millestki puudus.“ Jällegi, kus kuradi kohast selline arvamine pärineb? Jah, ma mõistan, jällegi enda kogemuse pealt, et vastu voolu on enamasti väga raske ujuda, sisendades endale ükskõik mida, kui sajad hääled kõlavad vastu mis väidavad vastupidist, siis ühel hetkel poevad need teiste väited naha alla ja hakkavad sind kasvõi alateadlikult ründama. Vaimselt tugev olla ei ole kerge, aga et ka elus üldiselt hakkama saada, peaksime me julgustama ja õpetama inimesi ja eriti noori ning lapsi olema rohkem julged ning seisma vastu negatiivsetele ja kahjulikele stereotüüpidele.

Selleks korraks kõik, suutsin pelgalt kraapida vaid loetud raporti pealispinda, kuid jääge kuuldele, juba järgmises kirjatükis plaanin kirjutada alkoholi kättesaadavusest Tartu noorte seas ning enda vaatenurkadest selle. Olge tublid ja jälle lugemiseni!